3 nädalat Belgias

Tundub, et kolmest blogipostitusest nädalas seekord küll midagi välja ei tulnud. Seega tuleb jälle korraga ja palju. 🙂

Esmaspäeval oli n-ö esimene päris koolipäev. Meie koolis algavad tunnid 8.25 ning lõppevad üldiselt 4.05 ehk 9 koolitundi koos lõunaga. Ühe koolitunni pikkus 50 minutit. Käin sotsiaalteaduste(?) suunaga klassis, kus on nüüd koos minuga tubli 10 õpilast. Mõnusalt väike klass ja kõik on väga sõbralikud ja vahvad. Sellele suunale on omane kokanduse ja inimeseõpetuse tunnid ning keemiat on ka palju, mis põhiliselt keskendub toidu ülesehitusele vms. Nagu arvata võib, siis populaarsem pigem tüdrukute seas, kuid meil on klassis üks poiss ka.

Esimene tund oli kokandus. Nädalas on meil 6 tunni jagu kokandust, nendest pool praktiline osa ja pool teooriat. Kokanduse õpetaja on ka meie klassijuhatajaks. Väga sümpaatne ja sõbralik.

Peale seda oli meil pildistamine smartschooli (nende ekool) jaoks, mis võttis omajagu aega.

Seejärel oli keemia, kus õpetajaks on meie klassi eelmine klassijuhataja ning seetõttu on ta  ilmselgelt lähedasem neile ning nemad talle. Ei tundunudki nii õudne, kuigi Eestis olles oli see minu jaoks vaieldamatult kõige raskem õppeaine.

Bioloogia jäi ära, sest õpetajat polnud. Siin on nii, et kui õpetaja pole 10 minuti jooksul klassi tulnud, jääb tund ära. Minnakse infopunkti(?) ja sealt edasi öeldakse, kuhu minema peab. Selle tunni veetsime õues, aga territooriumilt lahkuda ei tohtinud.

Peale seda oli lõuna, mis kestab samuti 50 minutit. Mõned õpilased võtavad endale kodust söögi kaasa, milleks on valdavalt ikka võileivad, aga enamus kipub seda vahetunnis ostma. Kooli lähedal on üks söögikoht, kus tundub et pakutakse rajooni parimaid võileibu. Väga populaarne koht, kus käiakse igapäevaselt, hoolimata küllaltki krõbedadest hindadest. Üks vene/ida-euroopa pood on ka läheduses. Seal müüakse kohukesi, aga kuna neid sügavkülmaletis säilitatakse, siis ei julge neist palju loota. Müüjad on venelased, nii et sain veidike seda keelt ka praktiseerida. Kooli vastas on park, kus on praeguste ilmadega väga mõnus lõunatada.

Lõuna söödud hakkas meil inglise keel ning peale seda oli hollandi keele tund, kus ma lihtsalt istusin. Meil on siin sedasi, et keeletunnid ja nt ajalugu, usuõpetus ning ajalugu on koos mitme klassiga. Siis on meid u 30 jagu korraga tunnis. Kehaline kasvatus on poistel-tüdrukutel eraldi, aga mitu klassi korraga sellegipoolest.

Panen pildi siia oma tunniplaanist. Paras müsteerium, aga lõpuks sain ikka tõlgitud.

tunniplaan

Esmaspäeva juba teate.

Teisipäeval on erinevuseks inimeseõpetus, kehaline, usuõpetus, ajalugu ja matemaatika.

Kolmapäev tundub paras nali olevat: teiseks tunniks ehk 9.15 kooli ja 3 tundi (kokandused ja kunst).

Neljapäev on vähe ebameeldivam. Majandust on 2 tundi ja füüsika on viimane tund.

Reedel on 2,3 tund prantsuse keel, siis geograafia.

Tundidest üleüldiselt:

Hollandi keel (3h nädalas) – mina seal tegelikult käima ei pea, sest see pole vahetusõpilastele oma raskusastme tõttu kohustuslik. Võiksin vabalt arvutiklassis istuda ja muid asju õppida, aga eelistan ülejäänudega samas klassis olla ja vaikselt omi asju teha. Vähemalt ei eksi ära, kui järgmisesse tundi lähen. 🙂 Üldiselt tundub ka neile suhteliselt raske tund olevat.

Prantsuse keelt on 2 tundi ja selles tunnis istun samuti vaikselt kuskil tagapingis ja õpin teisi aineid. Hostema ütles, et Flandrias on prantsuse keele õppimine koolis kohustuslik, aga Valloonias on flaami keele õppimine vabatahtlik.. Õpetaja tundub iseenesest väga sümpaatne ja tund ise rahulik. Nad ei pea terve tund prantsuse keeles rääkima ja seda ei tee ka õpetaja.

Inglise keelt on ainult 2 tundi nädalas. Ootused olid suuremad, pole just lemmik tund siin.

Bioloogiast ei oska veel midagi arvata, sest me pole otseselt alustanud teemadega. Aga seda ka 2 tundi nädalas.

Inimeseõpetust on 3 tundi ja tundub päris meeldiv. Kui keelest aru saaks oleks tõenäoliselt üks kindel lemmik. Õpetaja jättis ka sooja mulje.

Kehalist kasvatust on nädalas 2 tundi. Sain niimoodi aru, et siin võetakse üks spordiala ja siis 6 nädalat järjest ongi seda. Seejärel tuleb uus. Kui muidu koolivormi meil pole, siis kehalises on kohustuslik kanda kooli spordisärki. Õnneks ei pidanudki tellima, vaid sain Zoe’lt (klassiõde). 🙂

Kunsti on 2 korda nädalas ja paistab selline mõnus tund olevat, kus istume 10-kesi laua taga + õpetaja. Raadio mängib taustaks ja võime jutustada. Õpetaja ise ütles, et tema silmis on kunst lihtsalt eneseväljendamise viis ja meie peaksime seda samuti nii võtma. 🙂

Majandus tundub selline vähe ebameeldivam. Võibolla sellepärast, et Eestis sellega kokku pole puutunud väga ja klassikaaslastelt kuulsin, et see pole nende lemmik ka kohe kindlasti.

Geograafiat on kord nädalas. Seal asusime kohe asja kallale.

Füüsikat on ka kord nädalas ja võtsime kohe esimese teema ette.

Keemiat on 3 tundi, mis tundub hirmutav. Aga õpetaja on väga sümpaatne selle eest.

Ajalugu on ainult kord nädalas ja õpetaja on kooli vanim. Tema on ka ainus õpetaja, kes teadis kohe, mis ja kus Eesti on ja tõi välja seda, et meil on teistest Balti riikidest täiesti erinev keel.

Matemaatikat on 2 korda nädalas ja see on seni ainus tund vist, kus ma olen saanud teha samasid asju kaasa, mida ülejäänud klass. Tundub, et ees ootavad need teemad, mis Eestis juba läbi käidud. Aga aega on parasjagu mööda läinud ja võimalik, et ei pööranud kodus piisavalt tähelepanu, nii et pingutada tuleb nüüd siin sellegipoolest parasjagu.

Keemia ja füüsikaga on tegelikult sarnane lugu, sest nemad hakkavad nüüd seda võtma, mida meie juba õppinud oleme. Seega pole väga hullu, aga kerge nüüd ka olema ei saa kohe kindlasti.

Usuõpetust on meil 2 korda nädalas. Kohe alguses pidime ära valima, kas tahame katoliiklikku või mittekatoliiklikku suunda. Vähe piinlik tunnistada, aga mina ei teadnud, mille vahel ma valin. Valisin katoliikliku kuna tol hetkel ainsad inimesed, keda ma teadsin, valisid just selle.. Nüüd ma siis tean, et oleksin pidanud hoopis teise suuna valima.

Mittekatoliiklikus suunas arutatakse rohkem eetika teemadel jms. Tegelikult mind pandigi automaatselt sinna klassi, aga mina sellest teadlik polnud. Kui õpetaja kuulis, et ma katoliiklikusse ikkagi läksin, oli ta klassile öelnud, et Eesti on arvatavasti üks väga usklik riik.. Igatahes olen nüüd hoopis selles suunas, sest see tundub palju sobivam ja huvitavam mulle. Usu rollist Eestis ma õpetajaga veel arutada pole saanud.

Üldiselt oli väga kerge nädal. Siin ei hakata kohe tuupimisega peale, vaid õpetajad räägivad kõikide õpilastega, püüavad tundma õppida ja tunnevad meie vabaaja kohta palju huvi. Vähesed erandid on muidugi ka. Aga teistelt õpilastelt olen kuulnud, et siin on oma murede jagamine õpetajatega väga tavaline ja omavahelised suhted väga sõbralikud.

Vahetunnid on siin ka teisiti. Esimene neist on alles peale 3-ndat tundi ja kestab 10 minutit. Peale 6-ndat tundi on lunch ja siis ma polegi kindel, kas üldse on mõni vahetund päeva lõpus. Igatahes on siis vahetunni ajal KOHUSTUS õue tulla. See nädal oli jube palav, nii et päris ebameeldiv oli päikese käes küpseda. Uste ees valvavad õpetajad ning lisaks on seal kollased jooned maas. Esimene päev seisin seal, sest tundus hea vari olevat, siis selgitas üks klassiõde aga, et seal ei tohi tegelikult seista.. Sellegipoolest näen igapäevaselt seal õpilasi seismas, aga nüüd ma siis tean, et pole lubatud. 🙂

Mis mulle meeldib? Mulle meeldib siinse süsteemi juures see, et loodusained on väiksemas rühmas, ainult meie klassiga. Nii saab õpetaja kõigile paremini tähelepanu pöörata ja vaiksem on ka. Samas humanitaaraineid tundub mulle huvitavam suuremas seltskonnas õppida.

Mis mulle väga ei meeldi? Võibolla see vahetundide süsteem. Kui peale teist tundi näiteks vetsu tahaks minna, siis see pole lubatud.. Tunni ajal võid õnneks minna, kui mõni lahkem õpetaja selleks loa annab. 10 minutit õues seista pole ka väga fun, sest praegu on näiteks väga palav õues olnud, aga talvel peab ka vihma/lumega väljas seisma. Koolimaja ise on suurem kui esmapilgul paistis ja klasside asukohad veel segased.

Üldjoontes olen aga väga rahul. Maikuus tuleb veel lõpureis Itaaliasse, mille kohta me juba infot saime. 🙂 Inimesed on ka toredad ja sõbralikud!

Mida toredat ma vahepeal teinud olen?

Kolmapäeval käisin Anujin’iga lõunaajal kohvitamas. Ma tema elulugu ilmselgelt siia kirjutama ei hakka, aga tegu on Mongooliast pärit tüdrukuga, kes siia 3/4 aastat tagasi tuli. Tundub väga huvitav inimene ja kuna ta hästi inglise keelt räägib, siis mul on tänu temale palju lihtsam olnud see esimene nädal koolis.

Üldjuhul nädala sees peale koolipäeva midagi teha ei jõuagi.

Esmaspäeva- ja kolmapäevaõhtud on mul 3-tunniste Dutch lessonitega sisustatud. Veel ei oska midagi arvata sellest, sest raamatud pole kohale jõudnud, aga loodetavasti homme saame päriselt alustada. Seni oleme ainult enda tutvustamist harjutanud ja veidi kohalikust kultuurist rääkinud. Õpetajaks on 50-ndates meesterahvas, kes peamiselt ainult hollandi keeles meiega räägib, sest nii õpime keelt kõige paremini. Esimesel päeval oli meid u 15. Peamiselt Poolast ja Rumeeniast aga ka Indiast, Egiptusest ja Prantsusmaalt. Kolmapäeval tuli ja ka edaspidi peaks meid aina juurde tulema, nii et kui 30 inimest täis, siis tehakse kaheks rühmaks, et kergem õppida oleks.

Eile oli ka vähe sisukam päev: sõitsime ratastega vanemaid lapsi huviringidesse saatma, hostvennal oli jalgpallimäng, mida vaatamas käisime. Õhtul saime osade sugulastega kokku, viisime koera jalutama ja sõime jäätist. Ning õhtul käisin veel jooksmas. Ahjaa, matat õppisin ka oma 2 h jagu. Tegelikult ei pidanud neid ülesandeid lõpuni tegema, aga mõtlesin, et siis on järgmine kord kergem ja need, mida ei osanud saan õpetajaga koos üle vaadata.

Täna oli selline lebo päev, kus ainsad produktsiived asjad, mida tegin oli toa koristamine ja nüüd blogipostitus.

Sellest YFU laagrist jääb jälle kirjutamata, sest muidu olen homme hommikul päris zombie.

Järgmiseks nädalaks lubab jälle 30+ kraadist ilma.

Päikest! 🙂

 

 

 

2 nädalat Belgias!

Täpselt 2 nädalat tagasi istusin lennuki peale, suunaga Tallinn-Brüssel. Minuga sama lennu peal oli veel teine vahetusõpilane, Kerstin, kes samuti järgnevad 11 kuud Belgias veedab. Juba 2,5 tunni pärast maandusime Brüsseli lennujaamas, kus meid ootasid meie vahetuspered ja vabatahtlik YFU-st.

Miks ma alles nüüd blogimist alustan? Well, Eestis olles polnud seda tunnet mul veel lõpuni välja sees, et ONGI minek. Siia jõudes selgus tõsiasi, millega ma ette arvestada ei osanud ning seega polnud ma täielikult ettevalmistunud. Nimelt, kui Eestis ja enamikus Euroopa riikides on pistikupesa tüübiks kas C või F, siis Belgias on selleks C või E. Lühidalt öeldes ei saanud ma kuni eilse õhtuni oma arvutit siin olles laadida ja kuna telefonis seda blogipostitust toksida oleks üpris nüri töö olnud, siis tekkis sobiv võimalus alles nüüd.

Miks just Belgia? Kõigepealt peaksin mainima, et olen juba aastaid tahtnud vahetusõpilaseks kuskile välisriiki minna. Pikalt lugesin teiste blogisid ja kogusin hoogu, kuni lõpuks umbes-täpselt aasta tagasi oma soovi ka vanematega jagasin.

Sihtriiki valides, tegi suure filtritöö ära minu vanus. Nimelt on eri riigid seadnud vastava vahemiku, kui vana üks vahetusõpilane peaks olema. Otsus tuli teha Norra ja Belgia vahel. Norra suureks plussiks minu silmis oli tema imeline loodus, Belgia puhul aga hoopis mitmekesine kultuur. Belgia võitis.

See oli õige otsus, arvestades, et Norra see aasta ühtegi vahetusõpilast Eestist ei läinudki, põhjuseks oli minu teada see, et seal on raske hostperesid leida. Hostpered on selline imeline nähtus inimesi, kes on nõus võtma oma perre umbes aastaks ühe (vahel ka mitu) noore mõnest välisriigist. Need pered teevad seda omast vabast tahtest, saamata selle eest mingitki rahalist toetust. See-eest on neil võimalus avada oma kodu ja saada juurde pereliige mõnest hoopis teisest riigist või kultuuriruumist.

Belgia

Tegemist on u 30 000 km² suuruse kuningriigiga Lääne-Euroopas. Pindalalt Eestist väiksem riik, aga rahvaarv on pea 10 korda suurem. Pealinn – Brüssel. Belgial on ühine piir Prantsusmaa, Hollandi, Luksemburgi ja Saksamaaga.

Kus ma siis täpsemalt Belgias elan?

Belgia on tegelikkuses jaotatud kolmeks osaks: Flandria (põhjas), Valloonia (lõunas) ja pealinna Brüsseli piirkond. Mina veedan oma vahetusaasta selles esimeses. Linna nimeks on Geel (tõlkes “kollane”), asub Antwerpeni provintsis. Elanikke on pea 40 000 ja oma olemuselt selline rahulikum rajoon. Esmamulje enda uuest elukohast on väga positiivne. Ümberringi on üllatavalt palju metsa ja rohelust, üldse meenutab see piirkond siin palju kodumaad, Eestit.

Pere

Minu kohalik pere on 6-liikmeline + muud loomad.

Pereema on kodune, isa käib tööl. Uusi õdesid-vendi sain kokku 4, nendest vanim on 10 ja noorim 3-aastane. Lisaks on neil koerakutsikas Rox ja 10 kana. Seni on jäänud mulje, et kanad on Belgia majapidamistes täiesti tavaline nähtus, erinevalt Eestist. Pereema ütles, et nemad võtsid nad endale sellepärast, et need kanad, kes farmides piisavalt palju päevas ei mune, hukatakse… Võibolla on see põhjuseks, miks kanade omamine siin nii tavaline on. Lisaks on see hea viis, kuidas järelejäänud toidujäätmetest (peamiselt saiast) lahti saada.

Toit

Enne Belgiasse tulekut olin rohkelt kuulnud jutte, kuidas siin peamiselt ainult võileibu süüakse. Mitte selliseid nagu meil üldjuhul, et viil tumedat leiba ja peale salatilehte, juustu, vorsti jne. Siin on leib pigem ikka saia värvi ja hästi õhuke, nii et nad selle viilu üldjuhul kokku murravad, vahele pannakse ühte tüüpi lisandit tavaliselt.

Minu pere sööb väga mitmekesiselt tänu sellele, et ema on kodune ja aiasaadustest igapäevaselt midagi head valmistab. Võileibu sööme muidugi ka. 🙂 Kuna perelastel on kõigil erinevad talumatused toidu suhtes, siis on ka see põhjus, miks ema ise enamus road valmistab ja et valik söögilaual niivõrd laialdane on.

Friikartulid on siin ka ülimalt populaarsed. Kes veel ei teadnud, siis need on just Belgiast pärit. Belgia vahvlid on ka armastatud, aga neid pole veel proovida jõudnud.

Keel

Belgias on 3 riigikeelt: hollandi (mida räägitakse Flandrias), prantsuse (Valloonia piirkond) ja saksa (väga väike piirkond Saksamaa piiri lähedal). Tegelikult ei ole siin kõneldav hollandi keel täpselt see, mis Hollandis räägitakse. Siin nimetatakse seda flaami keeleks. Ega ma nüüd ise ka täpselt ei tea ja edasi oska seletada, aga lühidalt võiks öelda, et tegu on hollandi keele murdega(?). Kirjapilt on näiteks sama, aga hääldatakse erinevalt. Samuti sõnastikud on nt dutch-english nimelised. Hollandi keelele omane tugev “h” kusagilt kurgupõhjast on siin hoopis pehmema ja minu kõrvale palju meeldivama kõlaga. Flandria siseselt esineb ka piirkonniti erinevaid aktsente ja sellele lisaks võib mõni asi teises Flandria otsas sootuks teist nime kanda.

Siia tulles oli mu flaami keele oskus 0. Kõige elementaarsemad viisakusväljendid ei lähe arvesse. Homsest alustan keelekursustega, mis toimuvad kahel õhtul nädalas, 3 tundi järjest. Kursus lõppeb ära jaanuaris. Peres räägib inglise keelt ainult ema. Üleüldiselt on jäänud mulje, et kohalikud ei söanda inglise keeles rääkima. Vabandatakse, et ei oska… Loodan kohaliku keele ikka võimalikult ruttu selgeks saada.

Hollandi keel kuulub germaani keelte hulka, olles suguluses näiteks inglise, saksa ja rootsi keelega. Saksa keelt, millelt hollandi keel enim mõjutusi on saanud, ma kahjuks ei oska. Aga inglise või rootsi keelega leian ikka igapäevaselt sarnasusi. Üks perekond Brüsselist mainis, et Geelis räägivad inimesed väga aeglaselt… vastu vaielda ma otseselt ei saa ja iseenesest on see väga hea uudis mulle kui keeleõppijale.

Kool ja transport

Kool asub kodust kõigest 5-minutilise rattasõidu kaugusel, mille tee mul ka juba ilusti selge on. Tegelikult asub siin kõik väga lähedal (rongijaam, bussipeatus, kohvikud, turg, kirik..). Rattaga pääseb siin pea igale poole ligi ja tegemist on väga populaarse transpordivahendiga kohalike seas. Alustuseks oli päris harjumatu, et ratturitel siin üldiselt suurem võim kipub olema kui autodel.

Õppima hakkan lõpuklassis, mis nende süsteemis küll teist numbrit kannab kui meie 12. Ema ütles, et õpetajad on väga sõbralikud ja tegemist on sellise mõnusa kodulähedase kooliga.

Peale rataste, on siin ka rongid populaarsed. Kui õigesti aru sain, siis 5 euroga on võimalik sõita riigi ühest otsast teise ja kuna vahemaad just väga suured pole, siis on see tihtipeale paremini eelistatud sõiduvahend kui auto.

Neljapäeval, 1. septembril meil veel õigeid tunde polnud. Alguses oli kogunemine koolihoovis ja edasi läksime oma klassi, et seal kergemaid mänge teha, mis meid kuidagi tuttavamaks pidid tegema. Pidulikum riietus pole siin kohustuslik. Tegelikkuses olin mina ainus uus õpilane klassis ja teised tundsid üksteist juba aastaid. Lõunat sõime kooli vastas asuvas pargis.

Reedel sõitsime mitme klassi täiega Antwerpenisse. Tegu on ühe maailma tähtsaima sadamalinnaga ja ühtlasi Belgia suurima linnaga rahvaarvult. Külastasime ülikooli, kus meile kõigepealt tutvustati sealset õppesüsteemi ja hiljem tehti tuur maja peal. Teistele oli see kindlasti hea võimalus oma võimaliku uue ülikooliga tutvuda. Seal oli palju puhke- ja ka õppimisruume tudengitele. Ega ma suurt midagi aru ei saanud, aga meie giidi petsin vist küll oma pideva naeratuse ja noogutustega ära.

Tegelikult, kui numbrid jutus sees on, siis vahetevahel isegi saan, sest neid ma juba tunnen ja kui need vastavasse konteksti panna, siis polegi kõik nii segane. Samuti on kergem, kui ma midagi juba varasemast ise tean ja seda uuesti siinses keeles kuulen. Panen pildi enamvähem kokku küll.

Lõunat sõime ühes peamiselt tudengitele mõeldud sööklas, hiljem oli meil üks grupiülesanne, millele järgnes umbes tunnike vaba aega. Ülejäänud koolikaaslased on siin linnas juba varemgi käinud, seega olin mina ainus, kes Antwerpeni muljetavaldavat rongijaama suure imetluse ja huviga silmitses.

Mis ma vahepeal teinud olen?

Ega ma enam kuupäevaliselt küll ei mäleta. Esimestel päevadel ajasime mu elamisloa asju korda ja sain kohaliku numbri omale.

Paar päeva peale siia saabumist oli meil 5-päevane laager YFU-ga. Sinna tulid kokku kõik need vahetusõpilased (ca 30 + vabatahtlikud), kes selle organisatsiooniga oma vahetusprogrammi Flandrias veedavad. Aga sellest kirjutan järgmises postituses. 🙂

Veel oleme külastanud hostema vanavanemaid, kelle juures eelmine pühapäev grillipidu oli. Eile käisime ka hostisa vanemate juures. Lisaks korra raamatukogus, poes ja kusagil kindlasti veel.. Kool sai samuti enne ülevaadatud ja paberid korda aetud.

Vaheaja viimasel päeval käisime ühes ujumiskohas, mis kujutas endast järve, kuhu olid liumäed ja -torud püsti pandud. Ümberringi mets ja kohale tassitud valge liiv. Lisaks ronimisatraktsioonid, kohvikud jms. Väiksematele lastele suurepärane koht, rahvast oli palju. Muide, hostvend märkas parklas Eesti numbrimärgiga autot, aga eesti keelt kusagil kuulda ei õnnestunud.

Ahjaa, raamatu lugesin ka läbi. Aitäh, Kristin! 🙂

Kuidas muidu tundub?

Väga vahva ja põnev on kõik. Uut informatsiooni tuleb pidevalt peale, palju tuleb meelde jätta. Terve päev ümbritseb mind võõras keel, millest vaid üksikute lausete sisust vahetevahel aru saan. Ka inglise keeles pole ma ju harjunud igapäevaselt rääkima. See mugavus, et saan ennast täiesti vabalt oma emakeeles väljendada siin puudub. Päeva lõpuks olen meeletult väsinud (st umbes kella 8-ks), aga selle eest on meid ka hoiatatud ja kohalik pere on väga mõistev ja tore.

Kodustega olen ka mõned meilid vahetanud ja sõpradega püüan ka ühenduses olla, kuigi alguses tuleb võimalikult palju ikka siinses seltskonnas viibida, et paremini sisse elada ja sulanduda.

Kohutavalt pikk postitus tuli. Pilte ka kahjuks pole. Vabandan selle ajakulu pärast, mis seda lugedes võis minna. Edaspidi proovin postitada tihedamini, lühemalt ja mitte nii laiali valguvalt. Plaanin järgmise postituse teha teisipäeval, ülejärgmise neljapäeval ja nädala kolmanda nädalavahetusel. Loodetavasti kujunevadki nendest need päevad, millal uut blogipostitust on oodata. Aga pead ei anna. 🙂 Pilte hakkan hiljem tegema ja siia lisama.

Homme tuleb üks pikk ja väsitav päev, nii et peaksin juba ammu magama, et homseks puhanud olla.

Soovin teile ilusat algavat nädalat ja olge mõnusad!! 🙂